Elust Eestis – Kealan McLaughlin jagab oma kogemusi

Elust Eestis läbi välismaalase kogemuse räägib Kanadast pärit elukutseline baleriin Kealan McLaughlin, kes on juba kolm aastat tantsinud Rahvusooper Estonia laval.

Rahvusooper Estonia esisolist Kealan McLaughlin lõpetas 2009. aastal Kanada Rahvusliku Balletikooli, tantsis aastaid erinevates balletitruppides ning sattus karjäärivõimaluste otsingul 2017. aastal Eestisse, kui talle pakuti siin solisti kohta kohe peale prooviesinemist. Tänaseks on ta Eestis juba kolm aastat elanud, tantsinud esisolistina kõige tuntumate etenduste peaosades ning tunneb end Eestis üsnagi koduselt.

Kealan on osalenud kohanemisprogrammi keelekursustel ning kiidab, et keele mõistmine, olgugi et algtasemel, on oluliselt parandanud tema kohanemist. Rääkides elust Eestis läheb Kealan eriti särama rääkides Tallinna vanalinna võludest, Tallinna kompaktsusest ja digiriigi mugavustest.

Et alustada päris algusest, palume Kealanil rääkida oma Eestisse sattumise lugu.

Tulin Eestisse esimest korda 2017. aasta märtsis, sest Rahvusooper Estonia otsis uusi soliste ning mina olin oma karjääriteekonnal ja ambitsioonide poolest parajasti selles kohas, et soovisin kogemusi saada väljaspool Kanadat. Tulin siia katsetele ilma, et oleksin Eesti kohta kuigi palju teadnud. Minu esmamulje – pidagem meeles, et see oli märtsis – oli üsna hall ja muserdav. Saabusin siia hilisõhtul, veetsin öö hotellis ja läksin hommikul jalgsi hotellist Estonia teatrisse ning ekslesin oma teekonnal ümber Viru keskuse. Oli eriti pilvine päev ning tänavad, majad ja isegi inimesed paistsid kõik ühtlaselt hallid, seega esmamulje Tallinnast oli ausalt öeldes mittemidagiütlev ja pigem isegi rusuv.

Solisti rolli kandideerimiseks pidin demonstreerima oma oskuseid, selleks osalesin trupi ühisel hommikusel treeningul. Kohe peale esimest treeningut pakuti mulle solisti kohta. Olin selle pakkumise peale loomulikult rõõmus, kuid veidi kahtlev. Ma polnud veel valmis otsustama, kas tahan päriselt siia kolida. Aga siis kutsus üks tuttav mind Tallinna vanalinna jalutama, et teeksin oma otsuse peale seda, kui olen veidi ringi vaadanud.

Jalutasin sel õhtul ringi ning jõudes vanalinna avastasin, et olen astunud lumisesse muinasjutumaailma. Kui jõudsin Raekoja platsi, siis tundsin seal sellist energiat, mis tekitas minus imetlust ja külmavärinaid. Ma tajusin kohe, et see ongi see koht, kus ma tahan olla, et see võiks olla minu kodu. Sellest ajast saati, kui alustasin balletitantsija karjääri olin unistanud, et mingi perioodi oma elust tahaksin elada kusagil Euroopas, mõnes armsas vanas ja pika ajalooga linnas ja samal ajal olla professionaalne tantsija kõrgetasemelises balletiteatris. Esimest korda Raekoja platsil seistes teadsin, et ma saangi siin kõik selle, mida olen alati soovinud. Otsustasin kohe sealsamas, et võtan tööpakkumise vastu ja jään Eestisse ning tundsin, et kui ma saan kuidagi endale ka elukoha vanalinnas, siis võiksin tunda end siin tõeliselt koduselt.

Ajutiselt elasin kesklinnas, aga juba mõne aja möödudes õnnestus mul üürida armas korter vanalinnas. Iga päev Estonia teatri ja kodu vahel jalutades võtan mõttes aega, et nautida mind ümbritsevat keskkonda, tunda päriselt kohalolu ning leida iga kord midagi uut, olgu selleks siis mõni uks, aken või katusenurk, mida ma varem märganud ei ole. Mõnikord pean lihtsalt seisatama ja seda võrratut keskkonda imetlema ning tunnetama, et olen lihtsalt tänulik, sest mul on tõesti kõik, mida ma eales soovinud olen.

Väga liigutav, et Tallinna vanalinn on sellise emotsiooni tekitanud. Mida sa Tallinna puhul või Eestis laiemalt veel kõrgelt hindad?

Ma mõtlen Eestist nagu oma teisest kodust. Tunnen end siin sama koduselt nagu Kanadas, Torontos. Kui ma olen siin, siis mõtlen Torontost kui kodust, aga kui olen Kanadas, siis mõtlen Tallinnast kui kodust. Nii et võib vist öelda, et olen kodunenud küll.

Ma armastan seda, kui kompaktne on Tallinn võrreldes mõne laialivalgunud suurlinnaga. Siin on kõik käe-jala juures, lühikese jalutuskäigu või bussisõidu kaugusel. See linn on piisavalt suur, et siin ei saa igav hakata, aga mõnusalt väike, et tunda end siin koduselt. Ka Tallinna ühistransport on väga mugav võrreldes mõne teise suurlinna ühistranspordiga. Käin näiteks suvel sageli bussiga Pirita rannas, mis on taaskord väga haruldane, et sul on südalinnast vaid lühikese bussisõidu kaugusel selline võrratu liivarand.

Lisaks sellele olen ma täiesti võlutud digiriigi võimalustest. Ausalt, ma ei tea, mida ma teeksin, ma ei saaks enam neid mugavaid lahendusi edasi kasutada. Üks asi on see, et on võimalus kasutada mobiilimakseid ja anda digiallkirja, aga Eesti puhul on väärtus omaette see, et kõik need võimalused ongi tõepoolest  igal pool kasutatavad, et kogu riigiga või näiteks oma arstiga suhtlemine on nii lihtne ja kõigi jaoks on see digitaalne elu nii normaalne ja igapäevane. Teistel riikidel on siit kindlasti palju õppida.

Võõras riigis kohanemisel on kindlasti olulised ka inimesed. Kuidas kohalikud sind vastu on võtnud, kuidas eestlased sulle tunduvad?

Mul on siin üsnagi rahvusvaheline sõpruskond. Mul on loomulikult palju sõpru teatrist, aga ka mujalt. Eestlased on väga sõbralikud ja soojad inimesed, ehkki see ei pruugi esmapilgul nii tunduda. Esmapilgul on eestlased tagasihoidlikud ja hoiavad distantsi, aga tuttavaks saades muutuvad nad vägagi sõbralikuks. Näiteks Kanadas on normaalne kusagil bussipeatuses seistes võõrastega vestlust alustada ja niisama tühjast-tähjast rääkida ja isegi sõprust soetada, aga eestlaste jaoks on selline käitumine veider. Alguses oli see mulle harjumatu, aga nüüdseks tean, et jaheda pealispinna all on sõbralikud inimesed.

Aga kuidas on Eestiga, mis asub väljaspool Tallinnat? Kui palju oled ringi saanud käia ja mis mulje see on jätnud?

Ma olen käinud Tartus, olen esinenud Vanemuises ja pean lihtsalt mainima, et see on üsnagi märkimisväärne, et Eestis on nii väikese populatsiooni kohta lausa kaks väga professionaalsel tasemel balletiinstitutsiooni. See on kahtlemata asi, mille üle uhke ja õnnelik olla. Külalisetendustega olen sattunud ka Jõhvi, Narva ja Pärnu linnadesse ja need kõik on täitsa sümpaatsed kohakesed, aga Tallinn on siiski minu vaieldamatu lemmik. Muide, maapiirkondade maastik on väga sarnane Torontot ümbritseva maastikuga. Kui satuksin kusagil Eestis suvalise põllu ääres seisma teadmata, kus ma olen, siis võiksin vabalt arvata, et olen Kanadas.

Kas olid Eestist üldse kuulnud enne siia tulekut?

Miite just palju. Loomulikult ma googeldasin enne esimest reisi põgusalt ja tutvusin peamiste faktidega, aga enne seda polnud minu teadmised Eesti kohta just suured. Siin elades ja selle riigi kultuuri ja ajalooga tutvudes olen väga palju uusi teadmisi saanud nii Eesti kui ka Euroopa kohta üldisemalt. Kõige hämmastavam Eesti ajaloo sündmus on minu jaoks laulev revolutsioon. Mulle ei mahu pähe, kuidas sellest ikka veel ühtegi rahvusvahelist suurfilmi tehtud ei ole. Võimalik, et Eestist ja selle ajaloost lihtsalt ei teata veel piisavalt. Usun, et see film tehakse varem või hiljem ära, kui mõni kuulus stsenarist või produtsent Eesti taasiseseisvumise loo avastab.

Kas sul on mõni soovitus või nõuanne välismaalastele, kes Eestisse elama asuvad?

Pean tunnistama, et mul oli alguses ikkagi väga palju arusaamatusi. Võõras riigis kohanemisel on just alguses väga palju nüansse, mida sa lihtsalt ei tea ega oska ka kusagilt küsida. Näiteks dokumentide korda ajamine, elukoha üürimine, perearsti leidmine ja muud sellised asjad võivad tekitada ebameeldivaid üllatusi, kui sul pole piisavalt infot või sa ei oska teatud asjade peale. Seega soovitan leida omale hea mentor, kes kõik üksikasjad selgeks teeb ja alguses asjaajamiste juures abiks on. Ma ei ole küll kohanemisprogrammi baasmooduli koolitusel osalenud (olen võtnud vaid eesti keele tunde), aga usun, et kohanemisprogrammi baasmoodul on samuti väga kasulik koht teadmiste saamiseks just siia saabumise alguses. Elu Eestis on tegelikult väga lihtne ja mugav, kui ühel hetkel aru saad, kuidas siin asjad käivad.